Dave Snowden's original forewords

On 5th of February back 2019 I landed in Helsinki at 0810 on an early flight from Berlin Tegel, a transit between my two favourite airports in Europe as it happens. I was tired and was already regretting my agreement to a meeting with Heikki Turkka and colleagues about their use of Cynefin. I had a long day of meetings and training with The Finnish Innovation Fund Sitra to come and I had been engaged in a difficult and highly political strategy session over the weekend. I’d had to get up at 0400 to make the plane and to be honest all I wanted to do was to find a coffee and curl up in a corner somewhere and catch up on some sleep. But an agreement is an agreement and I was met at the central station in Helsinki and taken to the office and provided with an immediate infusion of much needed caffeine.

 

Now I do a lot of these meetings and I’ve learnt over the years never to turn one down as there is no knowing in advance which will be worth the effort, a complexity principle in action! There was some pre-qualification in that I had met their team coach Timo Linnossuo the previous week in Amsterdam and his description of their work had piqued my interest. But overall the success rate in these meetings is less than ten percent so I settled in with no great expectation but within minutes I was paying far more attention than I normally do. Their use of Cynefin on conflict resolution with young people was not only interesting of itself, but very unusually their use of Cynefin was completely authentic to the theory and that is rare.

 

One of the best decisions I made when in IBM, with the support and on the advise of the VP I worked for, was to place the early version of Cynefin in the public domain so that anyone could pick up and use it. Overall that has worked well but with a degree of deviance and the occasional heresy. I also have a general design principle that anyone should be able to draw any sense-making framework on the back of a tablecloth from memory and use it to allow a new conversation to emerge. Cynefin was no exception to that and over the years I have lost count of the number of table napkins, flip charts, while boards and scraps of paper that have been adorned with my less than artistic scrawls. So it was interesting to discover that Heikki and Julia had come to Cynefin after Timo had made a similar drawing. They had then attended a foundations class and we met again at Reading for a Cynefin Masterclass about one week before before I ended up for emergency trepanning, so it has been a short but interesting connection!

 

The value of sense-making as a field of study lies in its ability to empower people to make sense of their lives so that they can act. The work of conflict resolution is key here and too much of the work in the field is highly culturally specific and can deny the actors agency in coming up with their own solutions and critically engaging in that. One of the main functions of Cynefin as a framework is what we call bounded applicability the realisation that different approaches work in different contexts. Too much change management seeks to apply what are claimed to be context free approaches in what is a highly context sensitive and contingent world. By recognising that in a complex adaptive system there is no best practice pathway but instead a series of coherent hypotheses about what might work we can change the way we work. For any coherent idea a safe- to-fail probe allows the evolutionary potential of the present to be explored in such a way as to permit sustainable and resilient solutions to emerge from those probes (or experiments) and people’s interaction with them. Gall’s 1975 Law stated that: ”A complex system that works is invariably found to have evolved from a simple system that worked. A complex system designed from scratch never works and cannot be patched up to make it work. You have to start over with a working simple system”. Although that work precedes the scientific understanding of complex adaptive systems it stands out as a key rule of thumb or heuristics for system design of all types, including social systems. Now that we know the science of complexity we can both validate that insight and look at how to scale it. One key phrase here is in complexity we start journeys with a sense of direction rather than focusing of the achievement of pre-defined goals. That means that we can be open to novel discovery on that journey. Cynefin as a framework for both personal and system change allows us to not only recognise that, but also to understand when there is a sufficient level of constraint to permit more traditional approaches. It also allows us to understand when we can trigger a shift from experimental probes to establishing long term and scalable practice.

 

It has been a real pleasure to see the way that Heikki, Julia and their colleagues have not only used Cynefin, but have also extended and enhanced the body of theory and practice around it. Work that has relevance beyond their immediate context. I not only commend this book to you, but look forward to the next (sic) chapters in this story as we all move forward in a world where we learn to manage in and with uncertainty.

Vastastikusest inspiratsioonist kantud koostöö
Laidi Surva, justiitsministeeriumi projektijuht

Raamatu autorite ja Eesti justiitsministeeriumi koostöö sai alguse üsna juhuslikult, tänu tänavalepitust tutvustavale seminarile Tallinnas 2018. aasta hilissügisel. Kuuldust innustust saades tuli mõte korraldada õppevisiit Helsingisse, et tutvuda veidi lähemalt seal kasutusel olevate meetodite ja koostöövormidega töös alaealiste ja noorte õigusrikkujate ja riskinoortega. Soomes kuuldu ja nähtu oli Eesti politsei, lastekaitse, noorsootöö ja ministeeriumi esindajatele niivõrd meeltmööda ja inspireeriv, et tekkis mõte soomlaste eeskujul sarnaseid lahendusi ja lähenemisviise katsetada ka Eestis.

 

Samal ajal hakati paralleelselt Pärnumaal asutuste vahel tihedamat koostööd tegema, et leida häid lähenemisviise Pärnu linnarahvale muret tekitavatele noortekampadele, kes kogunesid avalikes kohtades, nt bussijaamas, tekitasid lärmi, vahel lõhkusid vara ja kaklesid. See kõik tekitas vanemates inimestes hirmu ja kõhedust ning ametnikud tahtsid leida viise, kuidas tagada linnaelanike meelerahu, aga samal ajal võimaldada noortel koguneda, ilma pahandusteta. Kuna Pärnumaal näidati üles initsiatiivi kogukondlikult mure lahendada, siis oli mõistlik ministeeriumiga jõud ühendada ja Aseman Lapset ry ja Edu-Signaali Oy kogemusest õppimiseks koolitused korraldada.

 

Pärnus moodustati esimene koolitusrühm, kuhu kuulusid inimesed politseist, lastekaitsest nii kohaliku omavalitsuse kui riiklikult tasandilt, noortekeskusest, prokuratuurist ja kriminaalhooldusest, hiljem liitusid MDFT pereterapeudid. Koolituse sisuks oli restoratiivne protsess töös noortega ja tänavalepitus, mis Pärnu konteksti arvestades nimetati ümber noorte lepituseks, sest Aseman Lapset ry sarnast tänavatööd Pärnus ei tehtud ja meetodi nimi tekitas osalejates asjatut segadust. Koolitusel pigem taustajõu ja kaasamõtlejana osaledes oli imeline näha, kuidas koolitajate ja koolitusgrupi vahel tekkis sünergia. Tegemist ei olnud kivisse raiutud koolitusega ja pigem toimus vastastikku õppimine. Pärnakad olid väga innukad õpitut praktikas katsetama, modifitseerima, endale käepäraseks kujundama. Kohalike ettevõtlikkus, kastist välja mõtlemine ja valmisolek uusi oskusi kohe proovile panna tuli ka Juliale ja Heikkile üllatusena. Pärast kuuajalist pausi, mis jäi kahe esimese ja viimase koolituspäeva vahele, anti juba ülevaade sellest, kuidas, keda ja milliste tulemustega lepitati, mida sellest õpiti ja kuidas õpitut rühmas niimoodi edasi anda, et rühm, kellest koolituspäevade jooksul oli saanud tõeline ühtehoidev meeskond, üksteist toetada saaks, nt nö oma laste (klientide) konflikte vahendasid pigem kolleegid, sest nii oli seotus lapsega väiksem ja vahendusprotsess objektiivsem. Vahetus õhkkonnas läbi viidud intensiivsed koolituspäevad võttis üks osalejatest tabavalt kokku: „Enam ei tundugi, et me teeksime asutuste vahelist koostööd, seda oleme ennegi teinud, aga nüüd on tunne, nagu oleks seitsmest erinevast asutusest moodustatud üks toimiv meeskond, mille liikmed üksteist usaldavad ja toetavad.“

 

Samaaegselt hakati koolitajate toel ja justiitsministeeriumi eestvedamisel Pärnusse ehitama Ringist välja mudelit. See põhineb Helsingis elluviidud Pasila projektil, kus väga keeruliste juhtumite puhul tehakse asutuste vahel tavapärasest intensiivsemat koostööd, sh noore ja ta perega. Eesmärk on noore riskid, vajadused ja võimalused ühiselt kaardistada ja nendest lähtuvalt koostada elav ja ajas muutuv tegevuskava, mille eesmärgiks on kinnitada noores õiguskuulekas käitumine ja tagada talle spetsialistide ja pere tugi uute käitumismustrite kinnistumisel. Mudeli ehitamine käis töö käigus, vigadest õpiti kiiresti ja õppetunnid said üles märgitud, et vead ei korduks. Paralleelselt selle protsessiga koostas justiitsministeerium juhendmaterjali, kus oleks kirjas mudeli olulisemad alustalad, õppetunnid, näited võimalikest meetoditest ja töölehed, mida nt riskide kaardistamiseks või tegevuskava koostamiseks kasutada. Juhendmaterjal oli samaaegselt spikker või meeldetuletus pärnakatele ja heaks õppematerjaliks teiste piirkondade jaoks, sest Pärnu edukast koostööst tahtsid ka teised omavalitsused õppida ja mudelit katsetada.

 

Edasised sammud olid lihtsad: Pärnu suured ja kiired edusammud tekitasid teistes piirkondades soovi samad uuendused ette võtta ning uusitööriistu hakati üle Eesti rakendama. Sügisel 2020 viidi Heikki ja Julia juhtimisel läbi 6-päevane intensiivse juhtumikorralduse protsessijuhi koolitus, mis põhineb Cynefin raamistikul. Eesti koolitusgrupp, kuhu kuulusid politsei, lastekaitse, prokuratuuri esindajad ja noorsootöötajad eri paigust, oli maailmas esimene, kes sedalaadi koolituse läbis. Samas oli meil olemas valmisolek astuda teele, mida mööda keegi teine kunagi varem ei olnud käinud. Nagu üks Pärnu koostöövõrgustiku liige kord ütles: „Kuigi on raske ilma väga selge manuaalita uusi meetodeid ja mudeleid juurutada, siis on tegelikult väga hea olla ise nende ehitamise ja arendamise juures, sest see õpetab palju rohkem.“

 

Mida meie senine kogemus on õpetanud? Ääretult oluline on energia, mis tekib erinevate asutuste esindajate vahel, ühine innustus viib edasi. Samas nägime, et innustus ei püsi iseenesest, seda on vaja toita ja kasvatada. Selleks sobivad väga hästi nt mentorluspäevad, mida me koolitusejärgselt regulaarselt korraldasime. Need andsid võimaluse saada Heikkilt ja Julialt tagasisidet tehtule, ja samal ajal oli näha, et pärnakate vaba suhtumine ja piiride nihutamine tekitas inspiratsiooni ka koolitajates. Keegi ei oleks arvanud, et tavapärased silotornid nii hõlpsasti lõhutud saavad. Teiseks, uutele meetoditele ja mudelitele on vaja kindlat eestvedajat, omamoodi müügimeest, kes korduvalt käib praktikat tutvustamas ja ideid maha müümas, sest inimesed vajavad aega, et uuega harjuda ja olla valmis ise seda katsetama. Eestis täidab seda rolli justiitsministeerium, keda toetavad kolleegid muudest ministeeriumidest ja allasutustest. Müügitöö peab olema pidev, selge sõnumiga ja igal tasandil, nii klienditöö tegijate kui juhtide seas. Kolmandaks, kuigi on hirmutav tühjalt kohalt alustada, siis tegelikult on oma võlu ja tugevus selles, et saad ise protsessi algusest peale selles osaleda ja kujundada praktikad selliselt, et need just meie kontekstis toimiks. Samal ajal on meid palju edasi aidanud see, et õpitu pinnalt pandi kokku juhendmaterjal teiste piirkondade jaoks, sest see aitab oluliselt kergemini uusi praktikaid selgitada ja nende vastu usaldust tekitada. Neljandaks, kuigi palju saab ära teha olemasolevad praktikaid ümber kujundades ja nö omavahendite toel, siis tegelikult vajab iga arendus eraldi keskendumist, eestvedajat ja lisarahastust. Lõpetuseks, kuigi ühelt poolt liikusime väga kiiresti uute meetodite katsetamiseni, siis tuleb arvestada, et tegelikult nõuab see protsess väga palju kannatlikkust, paindlikkust ja enesele kindlaks jäämist. Mul on väga meel, et Julia ja Heikki meiega sel teekonnal kaasas olid, oma kogemusi jagasid ja meiega koos õppisid.